Mul hakkab tõsine vimm internetisuhtluse vastu tekkima. Inimesed kipuvad arvama, et interneti vahendusel võib öelda kõike, mis sülg suhu toob ja mida irl öelda ei sobi. Unustatakse seejuures, et teisel pool "liini" on ka lihast ja luust inimene, keda näpistades too ilmselt tunneb valu ning samuti ei ole ta hing virtuaalne vaid kohe päris päris...
Olen sageli mõelnud, et tahaks last saada... aga ainult sellist juhtmega, et kui vahepeal ei taha last, siis lülitan ta välja...
Eile mõtlesin välja reaalsema lahenduse!
Peaks saama lapse näiteks mingi kolme sõbrannaga kambapeale - et siis üks valvab ja ülejäänud saavad vabadust nautida.
Probleemiks oleks ainult see, kelle sees see laps olema peaks.
Iseenesest see kandjaroll ei ole ju läbinisti halb - enne kandmist on ikka natuke kõdi, mõnu ja lõbu ka.
Mitte kõige taiplikumatel võib muidugi küsimus tekkida, et miks seda kõike ei võiks meesterahvaga koostöös teha, nagu traditsioon on. Aga andke andeks, mehed ei ole loodud ju laste kasvatajateks. Alguses natuke nunnutavad, kakahaisu peale põgenevad ning siis joovad juba sõpradega pubis õlut ja järgmine kord "tuleb laps meelde" kui sellele kaheaastaseks saamise puhul kingitakse raadioteel juhitav auto. Siis on tervelt nädal aega põnev nii issil kui pojal (tütardega on muidugi hoopis teine teema).
Kusjuures, seda kõike ei saa issidele ette heita. Need ei oleks mingid issid, kes sõpradega pubis ei käiks ja kakalappe ei kardaks nagu õlle defitsiitkaubaks muutumist.
Igaüks võib muidugi karikakra otsida ja mängida mängu "tahan lapsele issit, ei taha issit, tahan issit, ei taha issit,...".
(Lapse soovidest räägime siis kui too kaheksane on:P).
Eile mõtlesin välja reaalsema lahenduse!
Peaks saama lapse näiteks mingi kolme sõbrannaga kambapeale - et siis üks valvab ja ülejäänud saavad vabadust nautida.
Probleemiks oleks ainult see, kelle sees see laps olema peaks.
Iseenesest see kandjaroll ei ole ju läbinisti halb - enne kandmist on ikka natuke kõdi, mõnu ja lõbu ka.
Mitte kõige taiplikumatel võib muidugi küsimus tekkida, et miks seda kõike ei võiks meesterahvaga koostöös teha, nagu traditsioon on. Aga andke andeks, mehed ei ole loodud ju laste kasvatajateks. Alguses natuke nunnutavad, kakahaisu peale põgenevad ning siis joovad juba sõpradega pubis õlut ja järgmine kord "tuleb laps meelde" kui sellele kaheaastaseks saamise puhul kingitakse raadioteel juhitav auto. Siis on tervelt nädal aega põnev nii issil kui pojal (tütardega on muidugi hoopis teine teema).
Kusjuures, seda kõike ei saa issidele ette heita. Need ei oleks mingid issid, kes sõpradega pubis ei käiks ja kakalappe ei kardaks nagu õlle defitsiitkaubaks muutumist.
Igaüks võib muidugi karikakra otsida ja mängida mängu "tahan lapsele issit, ei taha issit, tahan issit, ei taha issit,...".
(Lapse soovidest räägime siis kui too kaheksane on:P).
Subscribe to:
Posts (Atom)