Levivad kuuldused, et mul olevat suhe kellegi vuntsidega poola paniga. Ma ütlen kätt südamele pannes: "ma ei tunne ühtegi poola pani!"
See kõik on seltsimees Järvise fantaasialennu vili. Tuult ta tiibadesse!:)
Pealegi, mulle ei meeldi vuntsidega mehed :
Seevastu austet härra Ristsoo on hoopis teisest puust. Neljapäeval oleks hea võimalus temaga kohtuda ja ehk isegi paar sõna vahetada, aga eks näis...
Mul hakkab tõsine vimm internetisuhtluse vastu tekkima. Inimesed kipuvad arvama, et interneti vahendusel võib öelda kõike, mis sülg suhu toob ja mida irl öelda ei sobi. Unustatakse seejuures, et teisel pool "liini" on ka lihast ja luust inimene, keda näpistades too ilmselt tunneb valu ning samuti ei ole ta hing virtuaalne vaid kohe päris päris...
Olen sageli mõelnud, et tahaks last saada... aga ainult sellist juhtmega, et kui vahepeal ei taha last, siis lülitan ta välja...
Eile mõtlesin välja reaalsema lahenduse!
Peaks saama lapse näiteks mingi kolme sõbrannaga kambapeale - et siis üks valvab ja ülejäänud saavad vabadust nautida.
Probleemiks oleks ainult see, kelle sees see laps olema peaks.
Iseenesest see kandjaroll ei ole ju läbinisti halb - enne kandmist on ikka natuke kõdi, mõnu ja lõbu ka.
Mitte kõige taiplikumatel võib muidugi küsimus tekkida, et miks seda kõike ei võiks meesterahvaga koostöös teha, nagu traditsioon on. Aga andke andeks, mehed ei ole loodud ju laste kasvatajateks. Alguses natuke nunnutavad, kakahaisu peale põgenevad ning siis joovad juba sõpradega pubis õlut ja järgmine kord "tuleb laps meelde" kui sellele kaheaastaseks saamise puhul kingitakse raadioteel juhitav auto. Siis on tervelt nädal aega põnev nii issil kui pojal (tütardega on muidugi hoopis teine teema).
Kusjuures, seda kõike ei saa issidele ette heita. Need ei oleks mingid issid, kes sõpradega pubis ei käiks ja kakalappe ei kardaks nagu õlle defitsiitkaubaks muutumist.
Igaüks võib muidugi karikakra otsida ja mängida mängu "tahan lapsele issit, ei taha issit, tahan issit, ei taha issit,...".
(Lapse soovidest räägime siis kui too kaheksane on:P).
Eile mõtlesin välja reaalsema lahenduse!
Peaks saama lapse näiteks mingi kolme sõbrannaga kambapeale - et siis üks valvab ja ülejäänud saavad vabadust nautida.
Probleemiks oleks ainult see, kelle sees see laps olema peaks.
Iseenesest see kandjaroll ei ole ju läbinisti halb - enne kandmist on ikka natuke kõdi, mõnu ja lõbu ka.
Mitte kõige taiplikumatel võib muidugi küsimus tekkida, et miks seda kõike ei võiks meesterahvaga koostöös teha, nagu traditsioon on. Aga andke andeks, mehed ei ole loodud ju laste kasvatajateks. Alguses natuke nunnutavad, kakahaisu peale põgenevad ning siis joovad juba sõpradega pubis õlut ja järgmine kord "tuleb laps meelde" kui sellele kaheaastaseks saamise puhul kingitakse raadioteel juhitav auto. Siis on tervelt nädal aega põnev nii issil kui pojal (tütardega on muidugi hoopis teine teema).
Kusjuures, seda kõike ei saa issidele ette heita. Need ei oleks mingid issid, kes sõpradega pubis ei käiks ja kakalappe ei kardaks nagu õlle defitsiitkaubaks muutumist.
Igaüks võib muidugi karikakra otsida ja mängida mängu "tahan lapsele issit, ei taha issit, tahan issit, ei taha issit,...".
(Lapse soovidest räägime siis kui too kaheksane on:P).
Käisin lühikese aja jooksul nüüd kahte etendust vaatamas - eelmine nädal Lagedi mõisas "Eebenipuust torni" ja täna Keila laululaval "Sanatooriumi". Ütleme ausalt, et esimene neist avaldas mulle rohkem muljet - see mitte ei olnud niisama lahe vaid tekitas ka soovi paremaks saada:P. "Sanatooriumi" puhul tundus ka publik teistsugune (loe: ebameeldiv). Rahvas jalutas lihtsalt enne etenduse lõppu minema ja näitlejad käisid tühjadele pinkidele kummardamas. Taaskord oli häbi olla eestlane.
Rulluisuralli
...aga mina käisin eile rulluiskudega! Kakumäe rannas... nännäänääännäää...
Kuigi tegelikult ei ole lugu nii roosiline (siia käib see punastava näoga emotikon msnist).
Ühesõnaga, tegija nagu ma olen, otsustasin ma rulluiskudega Tabasalust Kakumäele sõita. Ma ei tea, kas on paslik siinkohal ka lisada, et olen elu jooksul rulluisud alla pannud paar korda rohkem kui mõned korrad.
Igatahes panin mina uisud alla ja asusin teele. Kõige suurem takistus oli muidugi Tabasalu mägi, aga mina "saan üle igast mäest" - jalgrattatee ääres oli mõnes kohas natuke muru ja mõnes kohas natuke liiva ja mõnes kohas toru, kust sai kinni hoida ja... ühesõnaga ma sain sealt alla ilma asfaldile astumata!
Hingasin selleks korraks kergemalt. Vaja oli läbida veel ainult mõned kilomeetrid enamvähem ühtlasel kõrgusel merest olevat maapinda.
Eriti suur oli mu rõõm kui juba Räime teele keerasin. Meri paistis ja puha. Meri paistis nii hästi, et kallak, millele ma just sõitnud olin, miskipärast ei paistnud väga hästi. Ühesõnaga, kuna ma ka pidurdada VEEL ei oska, siis ma otsustasin maha istuda:) - kohe vaibus hoog!
Kuna ma selle tagajärjel "ahvi tagumiku sündroomi" (neil oli see vist kahtlaselt punane?), siis korjasin edaspidiseks uisud alt ära ja tõotasin endale, et ma neid enam jalga ei pane, mõnda aega.
Nii, aga, kuna ma olen Tegija, siis ma tahtsin ikka mereni jõuda, muidu ei saaks pärast tuttavatele öelda, et ma rulluiskudega mere ääres käisin. Võtsin uisud sülle, lonkisin selle 500m paljasjalgselt mereni. Mitte ühtegi sõpra polnud seal!! Selle tõdemusega mu entusiasm rauges:) Hakkasin kõiki tuttavaid läbi helistama, et jumala eest itte hakata sealt paljajalu koju lonkima. Paraku paraku, kuna ma eelnevalt olin oma rannakutsetega kõik tuttavad viimseni ära tüüdanud, siis ei võtnud keegi enam mu telefonikõnesid vastu:) Nu tegelikult on neil ka ju hea põhjus - enamikul neist on hetkel käsil üks ülihuvitav ja suvine projekt "vastassugupool", aga see selleks... kuna minul projekte pole, siis ma jobutasingi seal nõmedas rannas "ahvi tagumiku sündroomiga"... lõpuks muidugi sain koju ka tuttavaga, kelle projekt viibis sel hetkel õnneks linnakärast eemal ning seetõttu ei saanud sellega tegeleda.
Põhimõtteliselt oli päev korda läinud, sest MA KÄISIN RULLUISKUDEGA KAKUMÄE RANNAS!
Krt, aitab, ma ei jaksa enam ühe tagumikupoole peal istuda. Seletab veel teinekord, kui ma suudan istuda vähem kreenis.
Kuigi tegelikult ei ole lugu nii roosiline (siia käib see punastava näoga emotikon msnist).
Ühesõnaga, tegija nagu ma olen, otsustasin ma rulluiskudega Tabasalust Kakumäele sõita. Ma ei tea, kas on paslik siinkohal ka lisada, et olen elu jooksul rulluisud alla pannud paar korda rohkem kui mõned korrad.
Igatahes panin mina uisud alla ja asusin teele. Kõige suurem takistus oli muidugi Tabasalu mägi, aga mina "saan üle igast mäest" - jalgrattatee ääres oli mõnes kohas natuke muru ja mõnes kohas natuke liiva ja mõnes kohas toru, kust sai kinni hoida ja... ühesõnaga ma sain sealt alla ilma asfaldile astumata!
Hingasin selleks korraks kergemalt. Vaja oli läbida veel ainult mõned kilomeetrid enamvähem ühtlasel kõrgusel merest olevat maapinda.
Eriti suur oli mu rõõm kui juba Räime teele keerasin. Meri paistis ja puha. Meri paistis nii hästi, et kallak, millele ma just sõitnud olin, miskipärast ei paistnud väga hästi. Ühesõnaga, kuna ma ka pidurdada VEEL ei oska, siis ma otsustasin maha istuda:) - kohe vaibus hoog!
Kuna ma selle tagajärjel "ahvi tagumiku sündroomi" (neil oli see vist kahtlaselt punane?), siis korjasin edaspidiseks uisud alt ära ja tõotasin endale, et ma neid enam jalga ei pane, mõnda aega.
Nii, aga, kuna ma olen Tegija, siis ma tahtsin ikka mereni jõuda, muidu ei saaks pärast tuttavatele öelda, et ma rulluiskudega mere ääres käisin. Võtsin uisud sülle, lonkisin selle 500m paljasjalgselt mereni. Mitte ühtegi sõpra polnud seal!! Selle tõdemusega mu entusiasm rauges:) Hakkasin kõiki tuttavaid läbi helistama, et jumala eest itte hakata sealt paljajalu koju lonkima. Paraku paraku, kuna ma eelnevalt olin oma rannakutsetega kõik tuttavad viimseni ära tüüdanud, siis ei võtnud keegi enam mu telefonikõnesid vastu:) Nu tegelikult on neil ka ju hea põhjus - enamikul neist on hetkel käsil üks ülihuvitav ja suvine projekt "vastassugupool", aga see selleks... kuna minul projekte pole, siis ma jobutasingi seal nõmedas rannas "ahvi tagumiku sündroomiga"... lõpuks muidugi sain koju ka tuttavaga, kelle projekt viibis sel hetkel õnneks linnakärast eemal ning seetõttu ei saanud sellega tegeleda.
Põhimõtteliselt oli päev korda läinud, sest MA KÄISIN RULLUISKUDEGA KAKUMÄE RANNAS!
Krt, aitab, ma ei jaksa enam ühe tagumikupoole peal istuda. Seletab veel teinekord, kui ma suudan istuda vähem kreenis.
Internet on katki - Elioni kaablimajanduses on kadunud 0,4km traati, nagu ütles meie arvutipoiss. Pean ruttu ühe päeviku...
_ _ _ _ _
Rõõm on tõdeda, et minus tiksub pisuke looduslik kell. Vastasel korral oleks minu poolt täna ära jäänud iga esmaspäevane koosolek.
Ärkasin selle peale, et aknast sisse kiiskav päike ei andnud enam asu. Eeldades, et astronoomiline kell tiksub juba hiliseid hommikutunde olin ma voodist väljas kiiremini kui kunagi varem. Aga... minu sisetunne pettis mind! Looduslik kell äratas mind üles täpipealt samal ajal kui oleks pidanud tegema seda minu astronoomilist aega näitav mobiiltelefon - koosoleku osas tundus hästi minevat.
Kuid sellegipoolest oli hommik iseäralik - hoolimata tuba täitvast päevavalgusest põles laes lamp... ninalt leidsin prillid ning lisaks kõigele sellele avastasin, et mitte enam puberteediealine "sõber" oli mind keset ööd emmessennis jobuks sõimanud. Asja lähemalt silmitsedes sai selgeks selle põhjus: olin uurinud seltsimehelt, kas too on arvuti juures ja seepeale ilmselt magama vajunud... nagu juba öeldud - 60 vatise valguse ja prillidega.
Süübides lähemalt probleemi võib selle põhjuse leida võibolla ehk eilsest kammerkoori kontserdist, mis kujunes lõppkokkuvõttes läbuks, kus raisati üle 5000 eegu raha ja aeleti kellega vaid soov tekkis (mul ei tekkinud üldse soovi, peaaegu).
... võibolla tekitas "probleemi" hoopis eile lipatud 10 km, mis ei läinud enam üldse nii libedalt kui varem, aga kui ma seda teinud poleks, ei saaks ma praegu öelda, et nädala distantsiks kujunes ei rohkem ega vähem kui 44km.
... aga võibolla on mureks see, et tarbisin laupäeval NoKus täpselt liitri rohkem alkoholi kui oleks vaja olnud...
... või on põhjus hoopis kusagil mujal...
AARGHHH! Tööd peab tegema, mitte siin lolli juttu ajama.
_ _ _ _ _
Rõõm on tõdeda, et minus tiksub pisuke looduslik kell. Vastasel korral oleks minu poolt täna ära jäänud iga esmaspäevane koosolek.
Ärkasin selle peale, et aknast sisse kiiskav päike ei andnud enam asu. Eeldades, et astronoomiline kell tiksub juba hiliseid hommikutunde olin ma voodist väljas kiiremini kui kunagi varem. Aga... minu sisetunne pettis mind! Looduslik kell äratas mind üles täpipealt samal ajal kui oleks pidanud tegema seda minu astronoomilist aega näitav mobiiltelefon - koosoleku osas tundus hästi minevat.
Kuid sellegipoolest oli hommik iseäralik - hoolimata tuba täitvast päevavalgusest põles laes lamp... ninalt leidsin prillid ning lisaks kõigele sellele avastasin, et mitte enam puberteediealine "sõber" oli mind keset ööd emmessennis jobuks sõimanud. Asja lähemalt silmitsedes sai selgeks selle põhjus: olin uurinud seltsimehelt, kas too on arvuti juures ja seepeale ilmselt magama vajunud... nagu juba öeldud - 60 vatise valguse ja prillidega.
Süübides lähemalt probleemi võib selle põhjuse leida võibolla ehk eilsest kammerkoori kontserdist, mis kujunes lõppkokkuvõttes läbuks, kus raisati üle 5000 eegu raha ja aeleti kellega vaid soov tekkis (mul ei tekkinud üldse soovi, peaaegu).
... võibolla tekitas "probleemi" hoopis eile lipatud 10 km, mis ei läinud enam üldse nii libedalt kui varem, aga kui ma seda teinud poleks, ei saaks ma praegu öelda, et nädala distantsiks kujunes ei rohkem ega vähem kui 44km.
... aga võibolla on mureks see, et tarbisin laupäeval NoKus täpselt liitri rohkem alkoholi kui oleks vaja olnud...
... või on põhjus hoopis kusagil mujal...
AARGHHH! Tööd peab tegema, mitte siin lolli juttu ajama.
Käisin Mark Knopfleri kontserdil. See on see mees, kes on 3 korda abielus olnud ja tal on neli last (või oli vastupidi?). Täpselt sellise teadmiste pagasiga ma kontserdile läksingi:)
Vabanduseks sobib ehk see, et olin ilmselt kuulajaskonna üks noorimaid persoone... Samas mõni lugu kõlas isegi tuttavalt ja pani jala tatsuma.
Peale kontserti veendusin järjekordselt, et bussiaegu ei ole bussipeatusesse üles riputatud ning suurest protestist ma ei tea kelle vastu käksin ma jala koju. Operatsioon lõppes 23:36 eesti aja järgi koju jõudmisega. Enne seda üritasin tee pealt seal vedelenud autoratast ära sikutada (ei jaksanud) ning veidi hiljem veel ehmatasin selle peale, et üks autojuht ehmatas (tee ääres pimedat kogu nähes) ja lasi signaali.
Et pikk teekond ikka asja ette läheks, tegin samal ajal ka ühe tähtsa otsuse: "Ei magusale!"
...
Kodus leidsin külmkapist tordi:)
...
Lähimas minevikus käisin Pärnu duatlonil (sain eelviimase koha, aga ise olen rahul:P) ning pühapäeval Tallinna päeva raames foto workshopil ning TallRockil - Ines iis ruuulz!
Täna käis meil tööjuures kaks sekretärikandidaati, esimene nagu oli täitsa armas ja sõbralik, aga teine suutis küll endast ühe lausega kohutava mulje jätta arvates, et kõige parem viis arendusjuhile pugemiseks on ülejäänud töötajaid halvustada... võibolla mõnel juhul mõjub...
Antud juhul kuulatakse väga paljudes küsimustes paraku ka ülejäänud töötajate arvamust. Ühesõnaga - oli meeldiv kohtuda, aga "kahjuks" me enam ei kohtu...
Vabanduseks sobib ehk see, et olin ilmselt kuulajaskonna üks noorimaid persoone... Samas mõni lugu kõlas isegi tuttavalt ja pani jala tatsuma.
Peale kontserti veendusin järjekordselt, et bussiaegu ei ole bussipeatusesse üles riputatud ning suurest protestist ma ei tea kelle vastu käksin ma jala koju. Operatsioon lõppes 23:36 eesti aja järgi koju jõudmisega. Enne seda üritasin tee pealt seal vedelenud autoratast ära sikutada (ei jaksanud) ning veidi hiljem veel ehmatasin selle peale, et üks autojuht ehmatas (tee ääres pimedat kogu nähes) ja lasi signaali.
Et pikk teekond ikka asja ette läheks, tegin samal ajal ka ühe tähtsa otsuse: "Ei magusale!"
...
Kodus leidsin külmkapist tordi:)
...
Lähimas minevikus käisin Pärnu duatlonil (sain eelviimase koha, aga ise olen rahul:P) ning pühapäeval Tallinna päeva raames foto workshopil ning TallRockil - Ines iis ruuulz!
Täna käis meil tööjuures kaks sekretärikandidaati, esimene nagu oli täitsa armas ja sõbralik, aga teine suutis küll endast ühe lausega kohutava mulje jätta arvates, et kõige parem viis arendusjuhile pugemiseks on ülejäänud töötajaid halvustada... võibolla mõnel juhul mõjub...
Antud juhul kuulatakse väga paljudes küsimustes paraku ka ülejäänud töötajate arvamust. Ühesõnaga - oli meeldiv kohtuda, aga "kahjuks" me enam ei kohtu...
Miks ma küll selle blogi tegin, ma ei viitsi siia kirjutada...
Vahepeal on palju toimunud, aga ma ei mäleta muidugi üksikasju.
Pariisis käidud ja olen meeldivalt vaimustunud. Eriti just sellepärast, et inimesed olid nii mõnusalt sõbralikud. Samuti veendusin, et minu esialgne hirm üksi reisimise pärast ei olnud õigustatud ning mul on teadmine, et võin kõigega hakkama saada kui tahan:) Tuleb vaid ette võtta.
Pariisis naastes käisin Helsingis The Shadows'i kontserdil - toredad 60 aastased mehed tegid mõnusat muusikat:)
Eile lõppes Jazzkaar 2005. Selle raames käisin Sakalas Omar Sosat ja Rock Cafes neegritsikke kuulamas - jätkuvalt suudetakse mind ka muusikas positiivselt üllatada!
Viimases kohas tutvusin ka sõnulseletamatult laheda inimesega (ta ilmselt teab ise ka, et on lahe).
Möödunud öö oli volber!
Selle käigus sattusin vist kahele sünnipäevale, kahte puppi (üks mu lemmiksõnadest), kolme ööklubisse,... Tõsi, viimastes pääsesime ainult ukse vahelt sisse piiluma.
Kuna ma eriline alkohoolik ei ole, siis mind hämmastab kõigepealt see, et ma jõin; teiseks see, et kapsaks muutusin umbes 3 minutiga; kolmandaks see, milline inspiratsioon mul peale tuli; neljandaks see, et minuga sai kõik korda täpselt siis kui vaja:)
Üks sündmus, mis leidis aset ilmselt seoses minu inspiratsioonipuhanguga:
Sõitsime liftiga ning see sai üsna täis, kuna ka mingi võõras seltskond ei suutnud enam lifti oodata. Minul meenus kohe üks üldtuntud vanasõna - häid lambaid mahub palju ühte lauta - ning ma ei suutnud seda välja ütlemata jätta. Otsustasin ka asja paremini selgeks teha ja nimetasin ka kõiki ükshaaval lammasteks.
Geniaalne minu arust.
Vahepeal on palju toimunud, aga ma ei mäleta muidugi üksikasju.
Pariisis käidud ja olen meeldivalt vaimustunud. Eriti just sellepärast, et inimesed olid nii mõnusalt sõbralikud. Samuti veendusin, et minu esialgne hirm üksi reisimise pärast ei olnud õigustatud ning mul on teadmine, et võin kõigega hakkama saada kui tahan:) Tuleb vaid ette võtta.
Pariisis naastes käisin Helsingis The Shadows'i kontserdil - toredad 60 aastased mehed tegid mõnusat muusikat:)
Eile lõppes Jazzkaar 2005. Selle raames käisin Sakalas Omar Sosat ja Rock Cafes neegritsikke kuulamas - jätkuvalt suudetakse mind ka muusikas positiivselt üllatada!
Viimases kohas tutvusin ka sõnulseletamatult laheda inimesega (ta ilmselt teab ise ka, et on lahe).
Möödunud öö oli volber!
Selle käigus sattusin vist kahele sünnipäevale, kahte puppi (üks mu lemmiksõnadest), kolme ööklubisse,... Tõsi, viimastes pääsesime ainult ukse vahelt sisse piiluma.
Kuna ma eriline alkohoolik ei ole, siis mind hämmastab kõigepealt see, et ma jõin; teiseks see, et kapsaks muutusin umbes 3 minutiga; kolmandaks see, milline inspiratsioon mul peale tuli; neljandaks see, et minuga sai kõik korda täpselt siis kui vaja:)
Üks sündmus, mis leidis aset ilmselt seoses minu inspiratsioonipuhanguga:
Sõitsime liftiga ning see sai üsna täis, kuna ka mingi võõras seltskond ei suutnud enam lifti oodata. Minul meenus kohe üks üldtuntud vanasõna - häid lambaid mahub palju ühte lauta - ning ma ei suutnud seda välja ütlemata jätta. Otsustasin ka asja paremini selgeks teha ja nimetasin ka kõiki ükshaaval lammasteks.
Geniaalne minu arust.
Viimased hetked kodumail. Kolme ja poole tunni pärast pean ärkama, et lennujaama ronida. Kui aus olla, siis on natuke kõhe tunne küll, esiteks sellepärast, et sõidan esimest korda lennukiga, teisalt seepärast, et lähen üksi.
Samas täna selgus, et ma lähen homme Pariisis mingisugusesse raadiosse, kus pidavat olema "plating" mis iganes see siis ei oleks. Mul on igatahes kutse:)
Eks siis homme selgub.
Lähengi praegu magama ja järgmine kord KUI ma siia kirjutan, peaksin ma endaga VÄÄGA rahul olema...
Samas täna selgus, et ma lähen homme Pariisis mingisugusesse raadiosse, kus pidavat olema "plating" mis iganes see siis ei oleks. Mul on igatahes kutse:)
Eks siis homme selgub.
Lähengi praegu magama ja järgmine kord KUI ma siia kirjutan, peaksin ma endaga VÄÄGA rahul olema...
Arutlen siin, kuidas saada Pariisis tehtud paar kohustuslikku toimingut, mille täitmist võib oluliselt raskendada keelebarjäär.
Mul on nimelt esiteks vaja osta 2 metrookaarti nimega "Carte Orange" tsoonidesse 1 ja 2. Ma arvan, et selle olukorra saan lihtsalt lahendatud kahe sõrme ja apelsini abil, pean ainult veel mõtlema, kas võtta apelsin Tallinnast kaasa või ostan sealt kalli raha eest. Teisiel juhul ma muidugi otsin koha, kus ma saan selle ise puuviljaletist võtta, ära kaaluda ja siis kassapidajale täpse raha ulatada. Ega Prantsusmaal poodides kasutata prantsuse keelset versiooni lausest: "Kas teil partnerkaart on?" ? :S ...
Teiseks, on mul vaja broneerida hostelis tuba, alates pühapäevast kahele inimesele. Selle palve otsustasin paberil esitada - umbes nii:
I need a room, for 2 people, 10.04.05-14.04.05... DON'T ASK ANYTHING!
... but you can write...
Selles osas on mu süda nüüd kergem, aga kõigepealt on mul vaja hakkama saada näiteks tänase päevaga, mis hõlmab endas pooleteist tunnist arenguvestlust:(
Mul on nimelt esiteks vaja osta 2 metrookaarti nimega "Carte Orange" tsoonidesse 1 ja 2. Ma arvan, et selle olukorra saan lihtsalt lahendatud kahe sõrme ja apelsini abil, pean ainult veel mõtlema, kas võtta apelsin Tallinnast kaasa või ostan sealt kalli raha eest. Teisiel juhul ma muidugi otsin koha, kus ma saan selle ise puuviljaletist võtta, ära kaaluda ja siis kassapidajale täpse raha ulatada. Ega Prantsusmaal poodides kasutata prantsuse keelset versiooni lausest: "Kas teil partnerkaart on?" ? :S ...
Teiseks, on mul vaja broneerida hostelis tuba, alates pühapäevast kahele inimesele. Selle palve otsustasin paberil esitada - umbes nii:
I need a room, for 2 people, 10.04.05-14.04.05... DON'T ASK ANYTHING!
... but you can write...
Selles osas on mu süda nüüd kergem, aga kõigepealt on mul vaja hakkama saada näiteks tänase päevaga, mis hõlmab endas pooleteist tunnist arenguvestlust:(
Tulin just jooksmast - seda juhtub minu puhul ainult siis kui kõik parajasti väga s***sti on ja miski ei aita. Samas, kuna tunneli lõpus valgust ei paista, siis võin ma varsti treenitud kehaga uhkeldada ja kontorirottide jooksul vastaseid lüüa.
Kilometraaž: 6 km
Iga päevaga hakkab mulle aina selgemaks saama, et ka minust saab kunagi tüüpiline kibestunud vanainimene. Kui ma kunagi arvasin, et ma olen lõige suhtes ülimalt salliv, siis enam ma nii ei arva. Tee, mis tahad, ma lihtsalt ei saa teiste omasugustega hakkama ja nii ei saa ju rallit sõita!
Jään ootama aega, kus keegi tahab ka minust aru saada.
Lisaks kõigele muule, sain nädalavahetusel näha, et lennupiletid, mis mind üksinda Pariisi lennutavad, on tõesti olemas => MA PEAN TÕESTI TÕESTI ÜKSI PARIISI MINEMA! :S
Milline näeb välja üks lennuk? Millise peale mina pean minema? Kui suur on tõenäosus, et lennuk alla kukub? Kas lennukis on ka turvavööd? Juhul, kui lennuk maandub siis, mis ma edasi teen? Kus ma magan?:P ...? ...? ...? ...
Sellest hoolimata, KUI ma tagasi tulen, siis saan öelda: "maaa tulin Pariiiisist!"
Võibolla on ka langevarjuhüpet tulevikus kergem teha kui ma juba lennukiga olen lennanud:)
Kilometraaž: 6 km
Iga päevaga hakkab mulle aina selgemaks saama, et ka minust saab kunagi tüüpiline kibestunud vanainimene. Kui ma kunagi arvasin, et ma olen lõige suhtes ülimalt salliv, siis enam ma nii ei arva. Tee, mis tahad, ma lihtsalt ei saa teiste omasugustega hakkama ja nii ei saa ju rallit sõita!
Jään ootama aega, kus keegi tahab ka minust aru saada.
Lisaks kõigele muule, sain nädalavahetusel näha, et lennupiletid, mis mind üksinda Pariisi lennutavad, on tõesti olemas => MA PEAN TÕESTI TÕESTI ÜKSI PARIISI MINEMA! :S
Milline näeb välja üks lennuk? Millise peale mina pean minema? Kui suur on tõenäosus, et lennuk alla kukub? Kas lennukis on ka turvavööd? Juhul, kui lennuk maandub siis, mis ma edasi teen? Kus ma magan?:P ...? ...? ...? ...
Sellest hoolimata, KUI ma tagasi tulen, siis saan öelda: "maaa tulin Pariiiisist!"
Võibolla on ka langevarjuhüpet tulevikus kergem teha kui ma juba lennukiga olen lennanud:)
Rongisõit võib olla väga ebameeldiv, sest ka mannetud rongitöötajad tahavad vahest tunda end kui maailmavalitsejad.
Soovitus: positiivse meeleolu huvides - ärge sõitke rongiga!
Kuid kui see siiski hädavajalikuks osutub, siis rongis magamine on äärmiselt ebasoovitatav! Ka rongis töötavad "mehed" vaatavad politseikroonikat ja rutiini elavdamiseks kujutavad ette, et rongiistmel magavad inimesed on joodikud ning miilitsasaatest malli võttes kukuvad neid raputama.
Lugupeetud Edelaraudtee,
heasüdamlikult naeratavatest kontrolöridest pole suuremat kasu, kui nende kannul kõnnib mees?, kelle töömotoks on "turvamees on kuningas".
Samas võibolla on turvatöötajatelt liig nõuda meeldivat suhtumist - tuleb ju hoida karmi mehe imagot (seda me ju ei tea, et turvatöötajatena tegutsevad tavaliselt need meie seast, kes pole veel oma kohta elus leidnud).
Soovitus: positiivse meeleolu huvides - ärge sõitke rongiga!
Kuid kui see siiski hädavajalikuks osutub, siis rongis magamine on äärmiselt ebasoovitatav! Ka rongis töötavad "mehed" vaatavad politseikroonikat ja rutiini elavdamiseks kujutavad ette, et rongiistmel magavad inimesed on joodikud ning miilitsasaatest malli võttes kukuvad neid raputama.
Lugupeetud Edelaraudtee,
heasüdamlikult naeratavatest kontrolöridest pole suuremat kasu, kui nende kannul kõnnib mees?, kelle töömotoks on "turvamees on kuningas".
Samas võibolla on turvatöötajatelt liig nõuda meeldivat suhtumist - tuleb ju hoida karmi mehe imagot (seda me ju ei tea, et turvatöötajatena tegutsevad tavaliselt need meie seast, kes pole veel oma kohta elus leidnud).
Käisin eelmine nädal jõusaali treeneri konsultatsioonis. Ta arvas, et ma olen äpu ja üritas mind lohutada faktiga, et Inna Uiti ei saa minust kunagi (teadmata, et see oli minu salaunistus:P).
Ma tõesti ei jaksa 4 kiloseid hantleid küljepeal viibutada! (...aga mina jaksan vähemalt joosta...)
Karjas ma pole ka ausõna käinud, kuigi härra treenerile tundus, et olen.
Minu arust need jõusaaliaparaadid näevad suht jubedad välja - ühe alla pidin peaaegu kinni jääma, aga sealt pidid treenerid välja aitama kui neile helistada.
Talveväsimus hakkab peale tulema, kui ongi siuke asi olemas on. Peaaegu nädal aega ei viitsi juba midagi teha.
Tänaseks oli vaja üks projekt valmis saada, käisin eilegi (pühapäeval) töö juures, aga ei teinudki seal nagu midagi. Tulin sama targalt koju tagasi. Õnneks täna jõudsin ikkagi sellega ühele poole, kuigi vahepeal suutsin nii vajalikke faile ära kustutada kui ka valesid faile ära saata.
Midagi "positiivset" ka - sain palka (ma ei saa seda ainult kasutada, sest pangakaart kaotas kehtivuse:)). Hoolimata sellest, et üks töökaaslane palus mul veel mingeid andmeid analüüsida, jooksin töölt varem ära selleks, et Raekojaplatsist uus pangakaart tuua. Jõudsin 17:59 kohale, aga koristaja seisis kogu oma kerega ukse ees ja ei lasknud mind sisse. Isegi anumise peale, suutis ta oma sõrme viibutada ainult ukse peal olnud 18:00-i suunas - vene mutt oli. Seda ma talle ei andesta. Tükk aega seisin pärast veel ukse taga suu ammuli ja kadestasin sees olnud inimesi... aga seekord jäi minu osaks ainult jäätund aknale dollarimärkide maalimine...
Ma tõesti ei jaksa 4 kiloseid hantleid küljepeal viibutada! (...aga mina jaksan vähemalt joosta...)
Karjas ma pole ka ausõna käinud, kuigi härra treenerile tundus, et olen.
Minu arust need jõusaaliaparaadid näevad suht jubedad välja - ühe alla pidin peaaegu kinni jääma, aga sealt pidid treenerid välja aitama kui neile helistada.
Talveväsimus hakkab peale tulema, kui ongi siuke asi olemas on. Peaaegu nädal aega ei viitsi juba midagi teha.
Tänaseks oli vaja üks projekt valmis saada, käisin eilegi (pühapäeval) töö juures, aga ei teinudki seal nagu midagi. Tulin sama targalt koju tagasi. Õnneks täna jõudsin ikkagi sellega ühele poole, kuigi vahepeal suutsin nii vajalikke faile ära kustutada kui ka valesid faile ära saata.
Midagi "positiivset" ka - sain palka (ma ei saa seda ainult kasutada, sest pangakaart kaotas kehtivuse:)). Hoolimata sellest, et üks töökaaslane palus mul veel mingeid andmeid analüüsida, jooksin töölt varem ära selleks, et Raekojaplatsist uus pangakaart tuua. Jõudsin 17:59 kohale, aga koristaja seisis kogu oma kerega ukse ees ja ei lasknud mind sisse. Isegi anumise peale, suutis ta oma sõrme viibutada ainult ukse peal olnud 18:00-i suunas - vene mutt oli. Seda ma talle ei andesta. Tükk aega seisin pärast veel ukse taga suu ammuli ja kadestasin sees olnud inimesi... aga seekord jäi minu osaks ainult jäätund aknale dollarimärkide maalimine...
Jõudsin just taas ühe uue ajakirja esitluselt. Kõik oli väga tore peale selle, et ma ei oska teha head nägu inimese juures, kes mulle ei meeldi:S Ma ei ole üldse uhke selle üle, aga ma ei oska lihtsalt kuidagi olla kui inimene mulle närvidele käib:( ... enibadi heelp??
Mul on msn'is praegu üks mu kõigi aegade lemmikumaid nimesid - Yamaha Hõbekõri, aga ma muudan selle nüüd ära!
Mul on msn'is praegu üks mu kõigi aegade lemmikumaid nimesid - Yamaha Hõbekõri, aga ma muudan selle nüüd ära!
Tõstsin täna arvuti voodi kõrvale, aga praeguseks hetkeks olen mõistnud, et see oli ILMSELGE viga:P
Fännan nüüd bowlingut. Seoses sellega on mu tagumik haige - avastasin mingi lihase(väu!), mille olemasolust mul enne aimu polnud. Kahjuks/õnneks on ka mu pea eriti fantaasiarikkalt tööle hakanud - leiutasin uue sõna - blowling... aga ma proovin seda mitte VÄGA sageli kasutada:)
Mu blowlingu, vabandust bowlingu (:P) rekord eilse seisuga on 110 (ma ei jaksa erilist hoogu neile pallidele takka anda).
Käisin lõpuks akadeemias hääleseades ja mulle tundub, et kui minust seal asja ei saa, siis ei saa kusagil... Hääl peab tulema suulae kaudu mitte kõrist!
(Ühel lahedal kujul on täna sünnipäev:) PALJU ÕNNE!:*...)
Fännan nüüd bowlingut. Seoses sellega on mu tagumik haige - avastasin mingi lihase(väu!), mille olemasolust mul enne aimu polnud. Kahjuks/õnneks on ka mu pea eriti fantaasiarikkalt tööle hakanud - leiutasin uue sõna - blowling... aga ma proovin seda mitte VÄGA sageli kasutada:)
Mu blowlingu, vabandust bowlingu (:P) rekord eilse seisuga on 110 (ma ei jaksa erilist hoogu neile pallidele takka anda).
Käisin lõpuks akadeemias hääleseades ja mulle tundub, et kui minust seal asja ei saa, siis ei saa kusagil... Hääl peab tulema suulae kaudu mitte kõrist!
(Ühel lahedal kujul on täna sünnipäev:) PALJU ÕNNE!:*...)
Jõulud olid - jõulud nagu jõulud ikka, kui mitte arvestada seda, et üks inimene suutis mind väga meeldivalt üllatada jõulukingiga. Kui tavaliselt ostetakse sellisel puhul mingit suvalist räbu kokku, siis antud juhul oli näha, et kingitusega oli kõvasti vaeva nähtud:) tähh...
Vana-aastaõhtu.
Sellest ei tulnud ka eriti midagi välja, sest veetsin eelmise öö kusagil Võrtsu ääres ja jõudsin hommikul alles tagasi. Kella kahest oli planeeritud mingi heategevusjooks, kus ma ka ära käisin (72. koht!:P).
Ühesõnaga Uus Aasta tuli, a ma ei tea sellest eriti midagi:)
Aga eile tulin ma Otepäält, mis mulle tegelikult hirmsasti meeldis, hoolimata sellest, et teele sattus kõikvõimalikke takistusi:P
Kõigepealt selgus, et ma oleks Otepääle sõidu asemel saanud hoopis terve päeva spa-s liguneda, aga olin lubanud end juba Nuustakule.
Ühesõnaga panin mõned asjad kotti ja asusin teele teadmata seda, kus ma Tartus öö veedan, rääkimata sellest, mida ma seal üldse teen (Otepääle ju pidin sõitma Tartust alles järgmisel hommikul).
Lahkusin siis töö juurest ja alustasin oma takistusteraja läbimist, millest mul eene aimugi ei olnud:)
Kõigepealt lendasin ma ühte suurde mudauku. Kuna mul oli kiire, siis ainus võimalus oli vapralt nende mudaste riietega Kristiinesse peldikusse astuda ja päästa nii palju kui annab. Pükse ei andnud üldse päästa - mul olid teised ka kaasas (ma ei teagi miks ma tegelikult võtsin:)). Nahkjope viskasin kraani alla ja sumadan jäigi sopane.
Järgmiseks pidin istuma kristiine eest bussile, mis viiks mind bussijaama - 17:30 bussile, aga aega hakkas väheks jääma, nii et võtsin igaksjuhuks takso, mis samuti uimerdas, kuid jõudsin siiski napilt siis Tartu bussi peale. Seal tundis mind kohe ära üks muinasjutuvestjast noormees, kes pakkus mulle Äripäeva, mille ma lahkelt vastu võtsin ning kasutasin seda sõidu vältel ainult telefoninumbrite kirja panemiseks.
Kahe ja poole tunni pärast jõudsin õnnelikult Tartu ning üritasin poodi minna, aga kunagi tegemist oligi TARTUGA, siis poed on õhtul peale kaheksat kinni:S
Mida pimedamaks läks, seda rohkem hakkas mind piinama küsimus, kus ma õhtu ja öö veedan. Aga kõik laabus justkui iseenesest - käisin külapeal, seejärel vihtusin Pattayas natuke tantsu ja rääkisin juttu nii palju kui selle tümsu saatel võimalik oli ning mingi poole kolme ajal astusin juba ööbimiskoha poole (u. 50 m pattayast:) koliks või jäädavalt sinna).
Hommikul jõudsin ilusti Otepää bussi peale, mis minu teada enamasti sõitis mingi 20 km/h, ühesõnaga vahepealne 50 km/h tundus ilmselge kihutamisena. Kohale ma jõudsin sellegipoolest:)
Nägin päris lihast, luust Veerpalut ja Maed ja puha. Sellele, kuhu poole nad suusatama peavad, ma enamus ajast pihta ei saanud, aga eks need probleemid lahenevad kui terve rada läbi jalutada:P Võistluse lõppedes oli juba üsna selge kes kuhu sõitma pidi:)
A üldiselt oli kogu see värk seal jube niiske ja ligane, hea meelega oleks istunud koos saunavennikestega soojavee tünnis.
Pidasin ilusti kuni meeste lilletseremooniani vastu ning läksin linna peale uurima kuidas saada Tallinna või Tartu poole (olin otsustanud, et ma järgmisel päeval enam Otepääle ronida ei jaksa, kuigi järgmiseks ööks oli juba ööbimist pakutud).
Ootasin "bussijaamas" (Otepääl mingit sellist ehitist ma ei tuvastanud, ainult plats) pool tunnikest ja trügisin Tartu bussi peale. Tartust edasi juba Tallinna bussi peale.... ja siin ma nüüd olen:P
Täna hommikul selgus muidugi, et teise päeva sprindi võistlus jäi üldse tormi tõttu ära, ühesõnaga ma olin pääsenud võimalusest hommikul alles Otepääl kuulda, et võite koju tagasi minna.
Eesti oludes selline haruldus nagu torm ei tohtinud ka muidugi minu silmadele nägemata jääda.
Käisin emakese looduse võimu ja ilu jälgimas Tilgu rannas ja Tammneemes ja Tiskres ja Pirita muuli ääres... see viimane jättis eriti võimsa mulje. Tänu üsna tugevavõitu tuulele, taipasin ma päris täpselt, miks mulle on kaks jalga antud - võiks ka kolm olla, siis võiks tuul igast suunast puhuda.
Luban jälle ka kunagi siia mingi piltide lingi lisada:P, aga enne pean ma hakkama saama külma vee ja küünlavalgusega.
Vana-aastaõhtu.
Sellest ei tulnud ka eriti midagi välja, sest veetsin eelmise öö kusagil Võrtsu ääres ja jõudsin hommikul alles tagasi. Kella kahest oli planeeritud mingi heategevusjooks, kus ma ka ära käisin (72. koht!:P).
Ühesõnaga Uus Aasta tuli, a ma ei tea sellest eriti midagi:)
Aga eile tulin ma Otepäält, mis mulle tegelikult hirmsasti meeldis, hoolimata sellest, et teele sattus kõikvõimalikke takistusi:P
Kõigepealt selgus, et ma oleks Otepääle sõidu asemel saanud hoopis terve päeva spa-s liguneda, aga olin lubanud end juba Nuustakule.
Ühesõnaga panin mõned asjad kotti ja asusin teele teadmata seda, kus ma Tartus öö veedan, rääkimata sellest, mida ma seal üldse teen (Otepääle ju pidin sõitma Tartust alles järgmisel hommikul).
Lahkusin siis töö juurest ja alustasin oma takistusteraja läbimist, millest mul eene aimugi ei olnud:)
Kõigepealt lendasin ma ühte suurde mudauku. Kuna mul oli kiire, siis ainus võimalus oli vapralt nende mudaste riietega Kristiinesse peldikusse astuda ja päästa nii palju kui annab. Pükse ei andnud üldse päästa - mul olid teised ka kaasas (ma ei teagi miks ma tegelikult võtsin:)). Nahkjope viskasin kraani alla ja sumadan jäigi sopane.
Järgmiseks pidin istuma kristiine eest bussile, mis viiks mind bussijaama - 17:30 bussile, aga aega hakkas väheks jääma, nii et võtsin igaksjuhuks takso, mis samuti uimerdas, kuid jõudsin siiski napilt siis Tartu bussi peale. Seal tundis mind kohe ära üks muinasjutuvestjast noormees, kes pakkus mulle Äripäeva, mille ma lahkelt vastu võtsin ning kasutasin seda sõidu vältel ainult telefoninumbrite kirja panemiseks.
Kahe ja poole tunni pärast jõudsin õnnelikult Tartu ning üritasin poodi minna, aga kunagi tegemist oligi TARTUGA, siis poed on õhtul peale kaheksat kinni:S
Mida pimedamaks läks, seda rohkem hakkas mind piinama küsimus, kus ma õhtu ja öö veedan. Aga kõik laabus justkui iseenesest - käisin külapeal, seejärel vihtusin Pattayas natuke tantsu ja rääkisin juttu nii palju kui selle tümsu saatel võimalik oli ning mingi poole kolme ajal astusin juba ööbimiskoha poole (u. 50 m pattayast:) koliks või jäädavalt sinna).
Hommikul jõudsin ilusti Otepää bussi peale, mis minu teada enamasti sõitis mingi 20 km/h, ühesõnaga vahepealne 50 km/h tundus ilmselge kihutamisena. Kohale ma jõudsin sellegipoolest:)
Nägin päris lihast, luust Veerpalut ja Maed ja puha. Sellele, kuhu poole nad suusatama peavad, ma enamus ajast pihta ei saanud, aga eks need probleemid lahenevad kui terve rada läbi jalutada:P Võistluse lõppedes oli juba üsna selge kes kuhu sõitma pidi:)
A üldiselt oli kogu see värk seal jube niiske ja ligane, hea meelega oleks istunud koos saunavennikestega soojavee tünnis.
Pidasin ilusti kuni meeste lilletseremooniani vastu ning läksin linna peale uurima kuidas saada Tallinna või Tartu poole (olin otsustanud, et ma järgmisel päeval enam Otepääle ronida ei jaksa, kuigi järgmiseks ööks oli juba ööbimist pakutud).
Ootasin "bussijaamas" (Otepääl mingit sellist ehitist ma ei tuvastanud, ainult plats) pool tunnikest ja trügisin Tartu bussi peale. Tartust edasi juba Tallinna bussi peale.... ja siin ma nüüd olen:P
Täna hommikul selgus muidugi, et teise päeva sprindi võistlus jäi üldse tormi tõttu ära, ühesõnaga ma olin pääsenud võimalusest hommikul alles Otepääl kuulda, et võite koju tagasi minna.
Eesti oludes selline haruldus nagu torm ei tohtinud ka muidugi minu silmadele nägemata jääda.
Käisin emakese looduse võimu ja ilu jälgimas Tilgu rannas ja Tammneemes ja Tiskres ja Pirita muuli ääres... see viimane jättis eriti võimsa mulje. Tänu üsna tugevavõitu tuulele, taipasin ma päris täpselt, miks mulle on kaks jalga antud - võiks ka kolm olla, siis võiks tuul igast suunast puhuda.
Luban jälle ka kunagi siia mingi piltide lingi lisada:P, aga enne pean ma hakkama saama külma vee ja küünlavalgusega.
Subscribe to:
Posts (Atom)