Rulluisuralli

...aga mina käisin eile rulluiskudega! Kakumäe rannas... nännäänääännäää...
Kuigi tegelikult ei ole lugu nii roosiline (siia käib see punastava näoga emotikon msnist).

Ühesõnaga, tegija nagu ma olen, otsustasin ma rulluiskudega Tabasalust Kakumäele sõita. Ma ei tea, kas on paslik siinkohal ka lisada, et olen elu jooksul rulluisud alla pannud paar korda rohkem kui mõned korrad.

Igatahes panin mina uisud alla ja asusin teele. Kõige suurem takistus oli muidugi Tabasalu mägi, aga mina "saan üle igast mäest" - jalgrattatee ääres oli mõnes kohas natuke muru ja mõnes kohas natuke liiva ja mõnes kohas toru, kust sai kinni hoida ja... ühesõnaga ma sain sealt alla ilma asfaldile astumata!
Hingasin selleks korraks kergemalt. Vaja oli läbida veel ainult mõned kilomeetrid enamvähem ühtlasel kõrgusel merest olevat maapinda.
Eriti suur oli mu rõõm kui juba Räime teele keerasin. Meri paistis ja puha. Meri paistis nii hästi, et kallak, millele ma just sõitnud olin, miskipärast ei paistnud väga hästi. Ühesõnaga, kuna ma ka pidurdada VEEL ei oska, siis ma otsustasin maha istuda:) - kohe vaibus hoog!
Kuna ma selle tagajärjel "ahvi tagumiku sündroomi" (neil oli see vist kahtlaselt punane?), siis korjasin edaspidiseks uisud alt ära ja tõotasin endale, et ma neid enam jalga ei pane, mõnda aega.

Nii, aga, kuna ma olen Tegija, siis ma tahtsin ikka mereni jõuda, muidu ei saaks pärast tuttavatele öelda, et ma rulluiskudega mere ääres käisin. Võtsin uisud sülle, lonkisin selle 500m paljasjalgselt mereni. Mitte ühtegi sõpra polnud seal!! Selle tõdemusega mu entusiasm rauges:) Hakkasin kõiki tuttavaid läbi helistama, et jumala eest itte hakata sealt paljajalu koju lonkima. Paraku paraku, kuna ma eelnevalt olin oma rannakutsetega kõik tuttavad viimseni ära tüüdanud, siis ei võtnud keegi enam mu telefonikõnesid vastu:) Nu tegelikult on neil ka ju hea põhjus - enamikul neist on hetkel käsil üks ülihuvitav ja suvine projekt "vastassugupool", aga see selleks... kuna minul projekte pole, siis ma jobutasingi seal nõmedas rannas "ahvi tagumiku sündroomiga"... lõpuks muidugi sain koju ka tuttavaga, kelle projekt viibis sel hetkel õnneks linnakärast eemal ning seetõttu ei saanud sellega tegeleda.

Põhimõtteliselt oli päev korda läinud, sest MA KÄISIN RULLUISKUDEGA KAKUMÄE RANNAS!

Krt, aitab, ma ei jaksa enam ühe tagumikupoole peal istuda. Seletab veel teinekord, kui ma suudan istuda vähem kreenis.