*

Küll tahaksin ma olla kombeline,

küll salata, mis öeldud salaja...

Ei, hüvasti nüüd viisakuse tavad!

Kas armastad sa mind?

Tean, ütled "Jah",ja mina usun sind.

Oo Romeo,kui armastad,

siis ütle mulle ausalt.

Või, kui mind pead liig kiirelt võidetuks,

teen kurja näo ja jonnin, öeldes "ei",

et sa mind anuks; muidu mitte iial!

Tõtt öelda olen liialt armunud -

võid pidada mind kerglaseks, Montecchi;

kuid usu, rüütel, olen siiram neist,

kes kavaldades külmust teesklevad.

Ma tunnistan, et oleksin ehk külmem,

kui sa ei kuulnuks minu teadmata

mu siirast armukirest.

Anna andeks ning ära kergluseks pea andumust,

mis pime öö tõi päevavalgele.

Noorsooteatri "Romeo ja Julia" oli hää.

Sisukokkuvõte on järgmine: Elasid kord Romeo ja Julia, kes armusid teineteisesse esimesest silmapilgust, musitasid, kaotasid süütuse, abiellusid ja ei ela õnnelikult tänapäevani, sest hüppasid üks ees, teine järel aknast alla.

Nunnu ju.

Love is a many, splended thing. Love, lifts us up where we belong. All you need is love!!!

... ja mu kõrval istus üks "ära tee, ära tee, tee veel" sündroomiga tundmatu tütarlaps. Ilmselt ma ei saa sellest pikemalt rääkida, sest ma ju ei lugenud:) neid sõnumeid, mida ta terve esimese poole muusikalist vihtus (teiseks pooleks oli ta kadunud koos sõnumitega).