*

Pühapäeval pidi rattatrenn olema. Kuna meil oli eelmisest päevast 50 jooksukilomeetrit seljataga, mis tegid ka pühapäeval veel iga sammu üsna vaevarikkaks, siis me muidugi selle rattasõidu välistasime enesejaoks seekord.

Kuid suure huumorisoonega nagu me oleme, otsustasime rattad välja võtta ja oma näo vähemalt seal ära näidata - seda ka ainult sel juhul kui Alma saab rattaga viiendalt korruselt alla tuldud.
Sai!
Ja vändata oli ka pisut kergem kui astuda. Kuid sellegipoolest tundus mingi trenn selleks päevaks liig mis liig.

Seda nii kauaks kuni istusime rataste seljas ja uhasime lääne poole pärast umbes sellist lauset - "te siis sõitke mööda Rannamõisa teed edasi, no nii Keila-Joani. Ei tegelt sõitke sealt veel natuke edasi - seal tuleb veel üks mõnus tõus - sõitke sealt püsti üles ja siis tulge tagasi".
:)

Tagantjärele võib öelda, et tegime küll tee peal paar koiva- ja keresirutust, aga Keila-joal käisime ära ja mäkke tõusime ka PEAAEGU püsti. Padukat saime ka. Ja 47km saime ka läbitud.

Tõsi, sel hetkel võttis küsimus "kas te tahate järgmine nädal ka veel trenni teha?" küll köhatama.