*

Tegus nädalavahetus oli.
Laupäeval sattusin Uuno raadio sünnipäevale ja kes ütles, et niisama ei saa peksa ka? Peksa ei saanud, aga sain juua süüa ja pärast veel sõidu koju ka. Kusjuures, ma tahaks kunagi teada saada, mida ma seal jõin, sest nii palju kui ma mäletan olid kõik need joogid ka minu (maitsmis)meele järele.
Kogu see sünnipäevandus oli üks paras egotrip liinil Hollywoodi teine korrus -> vip baar.
Kui Hollari tuur igakord selliseks kujuneks läheks ma sinna ehk veel:)

Pühapäev oli muusikalipäev - tasuta:P
Tegemist oli siis Gershwinite muusikaliga "Hull Sinu järele" (Crazy for You).
Põhimõtteliselt mulle meeldis. Erilist süžeed küll polnud, aga selle põhjuseks võib pidada seda, et story oli ehitatud juba valmis Gershwini laulude peale...
Hetkel pikemalt ei peatugi sellel...

Täna on esmaspäev.
Hommikul, täpselt kell 10, just siis kui hakkasin koosolekule jooksma, sain ühe telefonikõne.
Küsiti, kas ma olen konservatiiv?:S Liiga vara, nii keeruline küsimus.
Jäin vastuse võlgu: Järgmisest küsimusest jäid kõrvu järgmised sõnad: kohe, piletipunkt, von krahl,... Ühesõnaga, kuna mul oli kiire, siis lasin kuuldavale igaksjuhuks sõna "jah", lootuses, et see on õige vastus ja jooksin koosolekule.
Õhtul uurisin välja, millega end sidusin.
Mina nimel lähen kolmapäeval Von Krahli teatrisse vaatama etendust "Ainult võltsid jäävad ellu".
Lõik Margit Tõnsoni arvustusest:
Kokkuvõttes tugitoolišokeerimisest pungil väikekodanlike intelligentide vaimu väetamine. Niisama šokeerimine šokeerimise pärast ei eruta eriti kaua. Ketšupiste pükstega kodu poole sammudes jäi üle nentida, et tõeliselt ärritav ja puudutav oli lavastuses vaid see, kui reaalne oht toolide lõhkumise käigus füüsiliselt viga saada tõusis õhus vihisevate naeltega lauajuppide tõttu kõrgemaks kui igapäevane terrorioht Ameerikas.
Mitmes arvustuses on mainitud ka diivaniga paaritumist.
Näpud pihku!!!

Sain täna ka ühe valge ja ühe punase roosi, sest Rooside sõda hakkas...